renoveerimine

Teadus- ja õppehoone renoveerimise tulemustest III – Halduskulud

Lisaks energiatarbele ning sisekliimale muutuvad renoveerimisjärgselt ka halduskulud. Eelkõige oodatakse, et hoone soojustamise tulemusena vähenevad kulutused soojusenergiale. Samas tekib küsimus, kas on mõistlik eeldada, et elektrienergiatarve pärast sundventilatsiooni ning automaatikasüsteemide kasutuselevõttu väheneks.

Käesoleva aasta kevadel valmis EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudis bakalaureusetöö pealkirjaga “Renoveerimistööde mõju Tehnikamaja korrashoiule“. Töö autorid Kati Kraavi ja Annika Suup uurisid Tehnikamaja renoveerimisel tehtud töid, teostatud tehnilisi lahendusi ning kulude muutumist.

Töö autorid märkisid, et 2012. aastal olid Tehnikamaja kogukulud (joonis 1) 46500 € võrra suuremad, kui renoveerimisele eelnenud 2008. aastal. Ühe põhjusena toodi välja kasutatava pinna suurenemist ning ventilatsiooni- ning automaatikasüsteemi kasutuselevõttu (vt. ka “Teadus- ja õppehoone renoveerimise tulemustest“).

Suup jt graafik kodukale_kärbitud

Joonis 1. Väljavõte 2008. ja 2012. aasta halduskulude võrdlusest (Kati Kraavi; Annika Suup)

Bakalaureusetöö raames viidi töötajate seas läbi ka küsitlus, mille kaudu sooviti teada saada, milliseks on kujunenud hoones pidevalt viibivate inimeste arvamus. Küsitluse tulemustest selgus, et üldjoontes ollakse renoveerimise tulemustega rahul. Samas viidati mõningatele kasutusmugavusega ning ehituskvaliteediga seonduvatele probleemidele. Mõningateks näideteks on sundventilatsiooni kasutamisest tulenev siseõhu madal suhteline õhuniiskus (vt. ka “Teadus- ja õppehoone renoveerimise tulemustest II – Sisekliima“), valgustusautomaatika reguleerimine ning mõningad probleemid kütteautomaatikaga.

Autorite sõnul ongi pärast igakülgseid renoveerimistöid oluline asjatundlik järelevalve. Seetõttu soovitati bakalaureusetöös pärast renoveerimistöid nimetada vastutav isik, kelle ülesandeks on tuvastada pärast hoone kasutuselevõttu ilmnenud puudused ning seejärel organiseerida nende kõrvaldamine.

Jaanus Uiga

Advertisements

Teadus- ja õppehoone renoveerimise tulemustest II – Sisekliima

Nagu eelnevatest postitustest võib lugeda, on EMÜ Tehnikamaja renoveerimisest möödas juba tublisti üle aasta. Kui varasemalt on antud ülevaade soojus- ja elektrienergia tarbe muutumisest, siis nüüdseks on valminud ka ülevaade mitmesugustel ajavahemikel teostatud sisekliima mõõdistuste tulemustest.

Käesoleva aasta kevadel Tehnikamajas toimunud Biosystems Engineering konverentsil ette kandmisele tulnud artikli Exploring the Effect of Carbon Dioxide Demand Controlled Ventilation System on Air Humidity jaoks teostati suhtelise õhuniiskuse ning sisetemperatuuri mõõtmisi 2012. aasta kevadel, suvel ning 2012/2013. aasta talvel.

Teatavasti tagatakse siseruumide värske õhuga varustatus välisõhu abil, seega on siseruumide suhteline õhuniiskus on tihedalt seotud välisõhus sisalduva niiskusega (joonis 1). Suhteline õhuniiskus väljendab, kui suure osa moodustab õhus sisalduv veeauru rõhk küllastuseks vajalikust. Sealjuures sõltub suhteline õhuniiskus õhu temperatuurist.

Siseõhk ja välisõhk

Joonis 1. Arvutuslik suhteline õhuniiskus siseruumides (t = 21 °C) ning keskmine välisõhu suhteline õhuniiskus perioodil 1970…2000 (EMHI, 2012; autorite arvutused)

Saab järeldada, et olukorras, kus siseruumides lisaniiskusallikaid ei paikne, langeb suhteline õhuniiskus välisõhu soojendamisel ruumitemperatuurini 21 °C alla 25%-i  kõige tõenäolisemalt jaanuari-, veebruari-, märtsi- ning detsembrikuus. Siinjuhul on mainitud 25%-i kui võimalikku piirmäära, kuid tegelikkuses pole enamikele hoonetüüpidele suhtelise õhuniiskuse piirmäärasid Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud. Rohkem infot suhtelise õhuniiskuse alaseid regulatsioonidest ning soovitustest saab leida uuringust  “Sisekliima mõõtmised Tartu linna haldushoonetes“.

Ühe lahendusena võib liigkuival ajal kasutada õhuniisuteid (joonis 2), kuid sellisel juhul tuleb arvestada asjaoluga, et ruumiõhku lisanduvad lisaks veeaurule ka kasutatavas vees sisalduvad ained.

Õhuniisutid

Joonis 2. Õhuniisutite kasutamise mõju

Tulemuste täpsem analüüs on teostatud artiklis.

Jaanus Uiga

Teadus- ja õppehoone renoveerimise tulemustest

Eesti Maaülikooli tehnikainstituudi Tehnikamaja õppehoone renoveerimise valmimisest on nüüdseks möödas üle aasta (laborikorpuse valmimisest juba kolm aastat) ning seega on sobilik aeg, rääkimaks hoonekompleksi välisfassaadi soojustamise ning ventilatsiooni- ja küttesüsteemi uuendamise tulemustest. Ventilatsioonisüsteemi kui seesuguse uuendamisest rääkimine on muidugi väike liialdus, sest töötavat sundventilatsiooni hoonel eelnevalt polnud.

Tehnikamaja, nagu eelnevalt mainitud, koosneb õppehoonest ning laborikorpusest (Kreutzwaldi 56 A- ja B-korpus). Hoonete soojus- ja elektrienergiatarvet mõõdetakse aga ühiselt. Kuivõrd renoveerimisi ei teostatud üheaegselt, on 2012. aasta andmeid mõistlik võrrelda 2008. aasta tarbimisandmetega.

Siinkohal ei ole mõtet välja tuua soojus- ja elektrienergiatarbe vähenemise absoluutnumbreid. Renoveerimise käigus suurenes hoonetekompleksi köetav pind ning uuenes täielikult hoone elektri- ja valgustussüsteem ja sisustus, millega kaasnes ka uute seadmete ning keerulisemate automaatikasüsteemide kasutuselevõtt. Seetõttu ei kajastata käesolevas artiklis üldlevinud energiasäästuprotsente: neid saab lugeda energiatarbe muutuse täielikust ülevaatest, mis nüüdseks Energiaklassi ning Rohelise Ülikooli kodulehel kättesaadavaks tehtud on.

Üldjoontes võib öelda, et soojusenergiatarbe vähenemine köetava pinna kohta 23,5 kW·h/(m2·a) (kraadpäevadega taandatult 45,6 kW·h/(m2·a)) ületab elektrienergia tarbimise kasvu köetava pinna kohta (8,5 kW·h/(m2·a)) nii absoluutväärtuselt kui ka rahalises vääringus. Seega on üldkulud köetava pinna kohta vähenenud ka avatud elektrituru tingimustes. Kogukulude kohta seda kahjuks öelda ei saa.

On paratamatus, et renoveerimisega kaasnevad toimingud nagu sundventilatsioonisüsteemi rakendamine, tagamaks normidekohast õhuvahetust ning rohkemate automaatikasüsteemide kasutuselevõtt, vahendamaks ja muutes sujuvamaks eri süsteemide vahelist koos toimimist. Seega ei tohiks renoveerimisega kaasnevat elektrienergia tarbe kasvu käsitleda kui negatiivset kaasnähtust, vaid kui parendusmeedet parema töökeskkonna loomiseks.

Nüüd tuleb vaid huviga ootama jääda, milliste uuenduslike uurimus- ja teadustöödega Tehnikainstituudi uuenenud õppe- ja laborikorpuses tegema hakatakse.

Ülevaate täisversiooniga saab tutvuda siin.

Jaanus Uiga

Artikkel ilmus Eesti Maaülikooli ajalehes 31.01.2013 (nr 225)